Avalehele | Infopäring | Sisukaart
1998 | 2000 | 2002 | 2004 | 2006 | 2008 | 2010 | 2012 | ... | 2016

Ei saa mitte vaiki olla

Noppeid Pärnu laulupidude ajaraamatust


Vana kalendri järgi 10.juuni 1900.a. kell 6 hommikul kandusid Karja tänava ääres asunud Pärnu Põllumeeste Seltsi aiast üle südalinna vägevad pasunahelid. Väsimatu Väägvere D.O.Virkhausi taktikepi all harjutas üle 200 pillimehe siin oma etteastet: oli Pärnumaa laulupeo avapäev. Juba mitu päeva voolas Pärnusse pidulisi pea igast Eestimaa nurgast. Kolm aastakümmet pärast eestlaste esimest suurt laulupidu Tartus sai ka Pärnust üks lüli selles lauluketis, mis tänaseni on aidanud eestlasi rahvuseks köita ja rahvusena tunnetada nii heas kui halvas.


Tee esimese maakondliku laulupeoni oli olnud pikk ja konarlik. Pärnu oli ju põhiline baltisaksa linn, milles veel XIX sajandi lõpul võimutsesid suuresti saksa vaim ja saksa keel. Samas aga laius üle Baltikumi vene tsaari kahepäise kotka vari ning põlirahvaid ahistas räige venestamissurve. Ei olnud algajatel kerge alasi ja haamri vahel teoks teha eestlaste laulupidu, mis oli ju ilmselgelt üks rahvuslikku ühtekuuluvustunnet õhutav ettevõtmine. Tollasest õhkkonnast eestlaste kultuuriilmingute ümber annavad tunnistust mitmedki kirjasõnas meieni jõudnud episoodid. Maakonna aadli peamees, Audru parun A.Pilar von Pilchau olnud raevust lõhkemas, kui Endla koor tervitas Pärnut külastama tulnud Liivimaa kuberneri eestikeelsete lauludega ... Teisal keelanud üks pastor enne  laulupidu   kooriharjutused  leeritoas ja koolimajas... Pärnumaa II laulupeo ajal ei lubanud tsaarivõimu esindajad kõnepulti tulihingelist rahvuslast ja karskusliikumise tegelast Villem Reimanni, samal korral keelati Põhja Eesti ja Võrumaa kooride osavõtt Pärnu pidustustest hoopis. Kahjuks ei jõudnud laulupeo korraldamises üksmeelele ka Pärnu suuremad eesti seltsid Endla ja Valgus, pikka aega ei saanud selle korraldamiseks luba kubermangudelt. Nii läksid aastad...

 

Pärnumaa 5. laulupidu 1929

Eeltoodu ei tähenda seda, et Pärnu kandis poleks lauldud või pilli mängitud. Nagu kõikjal üle Eestimaa, sündisid ka siin laulu-ja pillikoorid ammu enne esimest üldlaulupidu. Katkendlike andmete põhjal sai Vändras koorilauluharrastus alguse juba 1840. aastate alguses õpetaja K.Körberi eestvõttel, Tori kiriku õnnistamisel 1854.a. laulnud siin kohalik koor juba neljahäälset laulu, XIX sajandi keskel tegutsenud Kaelasel pasunakoor, 1860.a asutanud koolmeister Adu Andrus Koongas laulukoori, 1861.a laulunud Audrus kihelkonnakooli koor köstri juhatusel 1864, Tõstamaa laulukoorist on säilinud foto aastal 1865, Sauga Eametsa laulukoorist...


Kui tekkisid koorid, hakati korraldama ka ühislaulmisi. 1867.a. toimunud Pärnu kihelkonna laulupidu Uulus nimetatakse esimeste piirkondlike laulupidude hulgas Eestimaal. Selle eestvedaja oli Eliisabeti kiriku köster C.F.Lorenzonn. Kohale tuli 7 koori Pärnust ja selle ümbrusest, lauldi vaimulikke laule. Kuulajaid kogunenud tervelt pooleteise tuhande ringis. Esimese üldlaulupeo aastal olnud Vändras koguni laste laulupidu, kus esitatud ka mitmehäälset laulu, Taali mõisahärra jälle kutsunud ümberkaudseid koore laulma suguvõsa juubelipäevale.


Algas see kõik aga palju varem poolpimedas koolitoas, kus koolmeister moldpilli abil lauljatele hääli õpetas. Teada-tuntud eestvedajate kõrval kuulgu tänaste lauljate-kuulajate tänukummardus ka tagasihoidlikele koolmeistritele, kelle nimed aeg ammu mälust kustutanud. Andmed koolide katsumiste kohta näitavad, etjuba 1849.a. õpetati pärnu, torija Taali koolides laulnist nootide järgi. Et pärnu kandi koore Eesti i üldlaulupeol Tartus vähe oli, seda tingis kauge vahemaa nii kirjutas tollane Perno Postimees. Aga neid oli: rongkäigus 21.kohal marssis Sindi laulukoor ja sellega ühise lipu all Voltvelti lauljad, tagapool võis näha Tori ja Vändra laulumehi. Laulupidude kroonikast leiame ka sellise märke, et V üldlaulupeol 1894.a. saavutas Kilingi Nõmme pasunakoor võistumängimisel II koha. Kuus aastat hiljem kogunesid Pärnumaa lauljad ja pillimehed lõpuks päris oma kauaoodatud laulupeole.

 

Pärnumaa 7. laulupidu 1939.a.

Karskusselts Valgus oli võtnud sihiks teha Pärnumaa laulupidu teoks juba 1897.aasta suvel ning kutsunud kaasa lööma ENDLA seltsi ja Tõstamaa ja karskusseltsi LAINE. Koostööst ei saanud siiski asja ning laulupidu jäi ara. Erimeelsuste tõttu jäi ära ka 1899.a suvele kavandatud laulupidu ning edasi otsustasid nii Endla kui Valgus asuda omal käel laulupidu ette valmistama. Mõlemad taotlesid luba laulupeo läbiviimiseks 1900.a. suvelKreisülem keeldus järsult toetamast Endla taotlust, põhjuseks Endla peol puudub kõrgem eesmärk. Valguse auliikmena toetas ta aga isiklikult just selle lauluseltsi taotlust ning saavutaski kubernerilt loa pidada Pärnus laulupidu 10. ja 11. juunil 1900. "Kõrgema eesmärgina" pühendati pidustus tsaarivalitsusele tänuks viinamonopoli sisseseadmise eest.


10.juunil astusid kuulajate ette 24 meeskoori, 32, segakoori ja 76 pasunakoori kokku 897 osavõtjaga. Põllumeeste Seltsi aeda kogunes tuhandeid kuulajaid, laulupeo patroonina ütles avasõnad Pärnu linnapea O.A. Brackmann. Sellele järgnenud peokõnes lausus ülepreester M. Suigusaar tolle aja kohta tähelepanuväärsed sõnad: "Nende 30 aastaga, mis esimesest laulupeost on möödunud, on meie elu sedavõrd edenenud, et saksa mõju ja vaim on oma endise suure tähtsuse ja mõju meie rahva kohta kaotanud ning asemele on asutunud järk-järgult tugevam naaber venelane. Tulevad meelde ühe mulgi sõnad 30 aasta eest: Eesti rahvas on nagu väike hiir kahe suure ja tugeva kassi vahel, keda mõlemad omale püüavad näis, kumb ta omale saab? Aga need sõnad ei ole täide läinud. See väike hiirekene elab veel täna ja on jõudsasti kasvanud."


Laulupeo esimese päeval olid kavas vaimulikud laulud ja orkestripalad, koore juhatas A. Läte ning orkestrite üldjuhiks oli D.O. Virkhaus. Õhtul andsid etendusi Valguse ja Endla seltside näitetrupid. Eriline elevus valitses linnas teisel laulupeo päeval. Kell 15.30 hakkas esinejate rongkäik marsihelide saatel peopaiga poole liikuma ning seda saatis tohutu rahvahulk. See oli Pärnumaa eestlaskonna esimene jõuline eneseavaldus ja esimest korda sammusid Pärnumaa lauljad ühises kolonnis. Ligikaudu 10 tuhat kuulajat võtsid ilmaliku kontserdi vastu järjest kasvava vaimustusega, paljud palad tulid kordamisele. "Ei saa mitte vaiki olla" laulsid segakoorid täiel rinnal seda M. Härma laulu, mis aegade pidevas muutumises on jäänud deviisina Pärnu laulupidude repertuaari.


Nagu tollal tavaks, toimus laulupeo käigus kooride ja orkestrite võistulaulmine mängimine. Pillikooridest võitsid peaauhinna 25 rubla Tarwastu pillimehed, Valguse pillikoor (juh. H. Kask) sai hõbedast taktikepi ja 10 rubla, Laiksaare pasunamehed (juh. G.Pärna) eebenipuust taktikepi ja 5 rubla. Segakooridest läksid esimesed auhinnad kaugemale, Sindi vabriku segakoor (juh.K.KIaassen) võitis eebenipuust taktikepi ja 5 rubla. Meeskooride auhinnad viidi Vastseliinasse, Tartusse ja Lihulasse. Esimesest laulupeost alates pea kõikide suuremate laulupidude osaliseks olnud D.O.Virkhausile annetati loorberipärg ja kuldkarikas.


Siis kõlas lõpulaul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Ka Pärnumaal olid tõeks saanud 18./19.sajandi sakslasest rahvavalgustaja ja estofiili, Eliisabeti kiriku pastori J.H.Rosenplänteri ennustuslikud sõnad eesti talupoja kohta:" Küll on neil üks vaim ja küll on neil üks ilus keel. Niisugune rahvas, kellel sarnane vaim ja keel on, ei või tolmu alla jääda. Tuleb aeg, kus ta tolmu maha raputab..., kus seda keelt enam keegi ei häbene..."

 

H.Treuberg

 

 

Pärnu Rahvusvaline Koorifestival:

Hetkel on 11 külastajat